Õiguskantsler taotles Riigikohtult Keila taristutasu sätte kehtetuks tunnistamist, sest mais tehtud ettepaneku järel oli vaidlustatud regulatsioon endiselt muutmata. Taotluses eristati üksikjuhtumi põhjendatud kulude jaotamist määrusega kehtestatud üldisest tasust. Asjaolu, et maksekohustus vormistatakse halduslepingus, ei muuda määruse alusel kohustuslikku tasu vabatahtlikuks kokkuleppeks. Samuti ei anna määrus iseseisvat alust jätta planeering kehtestamata või ehitus- või kasutusluba andmata. Teiste omavalitsuste sarnane praktika ega üldise kuluarvestuse lisamine ei asenda seaduse volitust. Õiguskantsler esitas kohtule taotluse; see dokument ise määrust kehtetuks ei tunnistanud.
Praktiline tähendus järelevalvele
Kontroll ei tohiks piirduda sellega, kas arendaja allkiri lepingul on olemas. Hinnata tuleb, kust tuleneb rahaline kohustus, kas selle suurus on lubatud viisil määratud ning milline seadus lubab siduda rikkumise loa või planeeringu suhtes tehtava otsusega. Lepingu vorm ei kõrvalda pädevusviga.
Algallikas ja viited
Õiguskantsleri seisukoht · 30.09.2026
Taotlus tunnistada Keila Linnavolikogu 28.02.2023 määruse nr 7 „Detailplaneeringukohaste rajatiste väljaehitamise või väljaehitamisega seotud kulude kandmise kord Keila linnas“ § 6 kehtetuks, 6-11/260945/2608059
Viidatud osa: lk 1, ettepaneku täitmata jätmine; lk 2, p-d 2–6; lk 3–4, p-d 13–18
Asjakohased sätted: PS § 3, § 113, § 142 lg 2, § 154 lg 1 ja § 157 lg 2; ÕKS § 18 lg 1; PlanS § 131 lg-d 2 ja 2¹; HMS § 53 lg 2 p-d 2–3 ning § 98.
Autor: Sander Põllumäe. Ülevaade koostatud ja algallikas kontrollitud 16.11.2026. Praktilise tähenduse osa on autori järeldus viidatud dokumendist.