Riigikohus saatis uueks arutamiseks vaidluse kinnipeetava läbiotsimise, füüsilise jõu kasutamise ja ühispalvuste piiramise üle. Kehavigastustega seotud sündmusi ei saanud usaldusväärselt lahendada üksnes ametnike lakooniliste e-kirjade põhjal; vajalik oli tõendite vahetu uurimine ja tunnistajate küsitlemine (p-d 9–12). Kohus rõhutas, et korrakaitseseadus vangistusseaduse toimingutele ei kohaldu ning selle sunni eeldusi ei saa automaatselt analoogia korras üle võtta. VangS § 71 lg 2 alusel kasutatav jõud peab siiski vastama proportsionaalsuse ja kaalutlusõiguse nõuetele (p-d 13–14). Kui läbiotsimine on vajalik üksnes inimese enda huvides ravile väljaviimiseks, võib keeldumise korral üldjuhul väljaviimise ära jätta; sund vajab eraldi õigustust, arvestades erandolukordi nagu vältimatu abi (p-d 15–17). Ühispalvuse üldise keelu puhul tuli kontrollida kitsamate meetmete võimalikkust (p-d 21–24).
Praktiline tähendus järelevalvele
Haldussunni kasutaja peab teadma just tema valdkonnas kohaldatavat volitusnormi. Korralduse täitmise kohustus ei tõenda iseenesest jõu kasutamise vajalikkust. Dokumenteerida tuleb olukorra muutumine, sunni eesmärk, valitud intensiivsus ja lõpetamise aeg; hilisem kohtulik kontroll vajab kontrollitavaid tõendeid, mitte üksnes üldisi kinnitusi.
Algallikas ja viited
Riigikohtu lahend · 01.06.2026
Riigikohtu lahend nr 3-23-1029/77
Viidatud osa: p-d 9–17, 21–24; resolutsiooni p-d 1–3
Asjakohased sätted: VangS § 71 lg 2; KorS § 1 lg 9; HMS § 3 lg 2 ja § 4 lg 2; HMS § 38 lg 3; HKMS § 2 lg 4 ja § 131 lg 1 p 2.
Algallika URL: https://rikos.rik.ee/?asjaNr=3-23-1029/77
Autor: Sander Põllumäe. Ülevaade koostatud ja algallikas kontrollitud 16.11.2026. Praktilise tähenduse osa on autori järeldus viidatud dokumendist.