Riigikohus jättis rahuldamata määruskaebuse rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamise pikendamise üle, kuid muutis kohtute põhjendusi. Kohaldati vaidlusalusel kinnipidamisajal kehtinud VRKS-i, mitte automaatselt 2026. aasta uut regulatsiooni (p 9). Asjaolude väljaselgitamiseks kinnipidamine eeldab sisulist seost konkreetsete uurimistoimingutega ning selgitust, miks leebemad järelevalvemeetmed ei piisaks. Kui vajalikud asjaolud on tuvastatud, ei õigusta sellel alusel kinnipidamist enam pelk vajadus otsus koostada, tõlkida või kätte toimetada (p-d 10–16). Avaliku korra kaitseks kinnipidamine vajab eraldi individuaalset hinnangut tõelisele, vahetule ja piisavalt tõsisele ohule. Varasem karistus, ebaseaduslik piiriületus või soov päritoluriiki mitte naasta ei anna automaatselt alust kinnipidamiseks (p-d 18–25). Konkreetses asjas õigustas meetme jätkamist asjaolude kogum (p 26).
Praktiline tähendus järelevalvele
Kinnipidamise eri aluseid tuleb põhjendada eraldi ja nende jätkuvat olemasolu korduvalt kontrollida. Kohtu antud maksimaalne tähtaeg ei luba meedet jätkata pärast selle aluse äralangemist. Asutus peab kavandama isiku osalust eeldavad toimingud esimesel võimalusel ning põhjendama iga pikendamistaotlust tegeliku menetlusvajadusega.
Algallikas ja viited
Riigikohtu lahend · 02.07.2026
Riigikohtu lahend nr 3-25-2126/93
Viidatud osa: p-d 9–26; resolutsiooni p-d 1–2
Asjakohased sätted: VRKS § 36¹ lg-d 1 ja 2 p-d 4 ja 6 (vaidluses kohaldatud redaktsioon); VRKS § 29 (vaidluses kohaldatud redaktsioon); VRKS § 108; VSS § 6⁸; HMS § 5 lg-d 1 ja 2.
Algallika URL: https://rikos.rik.ee/?asjaNr=3-25-2126/93
Autor: Sander Põllumäe. Ülevaade koostatud ja algallikas kontrollitud 16.11.2026. Praktilise tähenduse osa on autori järeldus viidatud dokumendist.