Õiguskantsler taotles Riigikohtult Tallinna avalike ehitiste kaasrahastamise määruse mitme sätte kehtetuks tunnistamist. Taotluse järgi ületas määrus seaduse volitust, laiendades kohustusi rajatistelt ka hoonetele ning sidudes ehitusõiguse rahalise panusega, mille suurus kujunes üldise valemi järgi. Valem ei näidanud konkreetse arenduse põhjustatud kulu ega arendaja õiglast osa selles. Ebaselged kriteeriumid raskendasid ka võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse kontrolli. Üksikjuhtumil põhjendatud rahastamislepingu võimalus säilib, kuid kohaliku määruse seadusliku aluseta nõude täitmata jätmine ei saa õigustada planeeringumenetluse lõpetamist. Taotlus jätkas mais tehtud, täitmata jäänud ettepanekut.
Praktiline tähendus järelevalvele
Halduslepingu ja planeeringu kontroll peab võimaldama taastada tegeliku otsustuskäigu. Toimikust peaks nähtuma vajalik taristu, arendusega seotud lisakulu, muud rahastamisallikad ning arendaja kanda jäetud osa põhjendus. Arvutusvalem ja üldine viide kaalutlusõigusele ei asenda neid tõendeid ega anna iseseisvat pädevust rahalise kohustuse kehtestamiseks.
Algallikas ja viited
Õiguskantsleri seisukoht · 07.10.2026
Taotlus tunnistada Tallinna Linnavolikogu 15.12.2022 määruse nr 24 § 2 punkt 3, § 4 lõiked 2–4, § 5, § 9 lõiked 2 ja 3 ning §-d 16 ja 17 kehtetuks, 6-4/260933/2608324
Viidatud osa: lk 1–2, menetluslugu ja p-d 1–8; lk 4, p-d 16–19; lk 7–8, p-d 31–42
Asjakohased sätted: PlanS § 129 lg 1 p 1 ning § 131 lg-d 1, 2 ja 2¹; HMS § 90 lg 2 ja § 98 lg 2; PS § 3, § 113, § 142 lg 2 ja § 154 lg 1; ÕKS § 18 lg 1.
Autor: Sander Põllumäe. Ülevaade koostatud ja algallikas kontrollitud 16.11.2026. Praktilise tähenduse osa on autori järeldus viidatud dokumendist.